Selle blogi panen nüüd lukku! Siia enam rohkem postitusi ei tule! See eluetapp on möödas!
Küllap nii mõnigi korraldab nüüd rõõmupeo - õnnestus ometi mind siit minema sundida!
Ärge ainult liialt vara rõõmustage! On võimalik, et tulen tagasi! Liiga palju jääb siia minust maha! Jäävad, koerad! Jääb minu karvutu Juss ja poolpime Kusti. Ei ole enam hommikust tantsutralli mulle  Kusti poolt! Seda rõõmu, mis minu saabumine talle igal hommikul valmistas, ei anna kirjeldada. Kena pool tundi kõnniti tagakäppadel mu kannul age ajalt kontrollides, ega mulle öö jooksul pole kirbud tekkinud.
Või Jussi pikk jutt hommikuti, kuidas neil öö möödus ja kuidas magati. Ning kui väsinud ta nüüd on, sest peab iga kord kui keegi poistest ärkab teda vetsu saatma. Need ru,alad ju unise peaga ei oska Jussi arvates ise minna.

Kuskile perre jääb mind ootama kaduma läinud Süsi. aasta otsa olen ringi sõites teda silmadega hoovidest otsinud, kuid tulutult1 Kadus nagu vits vette! Küllap tuleb aeg, ja ma näen teda taas! Lootus sureb viimasena!

Maha jääb staff, nii paljukest, kui neid veel siin alles on! Seth on tagasi saarel, Hong eilsest Mueslybaaris, ainult Saiha käib ringi ahastava näoga. Ja loodab, et saan tagasi tulla taas!










Pool mu südamest ja hingest jääb siia kinni! 
Viimast korda sel korral käisin täna "Samuderas"  Kahju, plikad teretasid juba ammu nimepidi, motomehed viskasid omi nalju alalõpmata.
Jahhh, motomehed! Daraga näed suutsin viimasel kuul niimoodi tülli minna, et isegi ei tereta enam üksteist. Ja seda loomulikult mingite suvaliste eestlaste pärast, kes ei suutnud aru saada, kuidas siin olla ja mida teha.  Ah, see omaette teema ja pole oluline enam!
 Maha jääb pisike ilutulestiku mööja Win, kes on tegelikult kasvanud selle ajaga suureks poisimürakaks.
Maha jäävad rannaplikad, kellega oleme kõik selle aja  kakelnud selle pärast, et nad baari ei roniks klientidele kukile. Karjusime, mis me karjusime vastastikku, kuid häda korral kimasid nad ikka meile varjule miskipärast.
Maha jääb mu jalutu sõber ja kerjusest vanamutt, kes talle annetatud raha alati topelt tagasi toob. See tähendab, et kui olen talle natuke raha või süüa andnud, tuleb see klientide näol alati tagasi.
Maha jääb nii palju.

Maha jäävad Juta ja Tolmurull! Pagan teab, mis nendest saab! kassid on arad ja igaühega ei lepi! Loodan, et Reiko siiski ei lange nii sügavale, et enam loomade eest ka hoolt ei kanna!

Ja  ongi kõik! Lihay Cambodia, tahaks nii loota, et saan taas öelda Sok sabay!

 Viimased postitused siis minu lollidemaalt!
Soa ilmus eile nn. koosolekule, kus nõudis, et poisid kirjutaksid paberile alla, et keegi ei ütleks enam ta kohta pahasti.
Kui plika tuli, pesin parasjagu köögis nõusid. Reiks tuli ka küüki ja teatas mulle, et noh, nüüd Soa kohal. Mina ütlesin vastu, et mis see minu asi on, eks kutsu poisid kokku ja pidage oma koosolek ära. Mina olen nädala pärast läinud ja mul savi, kes kokkab, või kas üldse keegi kokkab. Sinu baar ja probleemid - lahenda nüüd. No plika sai oma paberi ja lubas järgmisel päeval taas tööl olla.
Aga....
Istusime eile õhtul Reikoga mõlemad baaris, Reiko muidugi traditsiooniliselt purjus. Ja ma lollakas julgesin öelda, et pane tähele - plika ei tule homme, nii palju ma juba neid khmeere tunnen.
Ossa, kus läks räuskamiseks, et ma ei tea midagi ja tema tunneb neid poole paremini, kui mina jne, jne. Ja mida ma siin üldse ennustan. Ma jäin parem vait siis. Vana kisas edasi. Kui oli tubli pool tundi vahutanud, siis käratas mulle, et sa kuradi raibe pane üldse suu kinni. Nojah!
Ma olin ikka vait, mis siis, et pea juba valutas ta kisast. Ja siis äkki, et mis plaanid sul õhtuga on?
Ma pole vist tükk aega teda nii lolli näoga vaadanud, et mis plaanid? Mis mõttes? No, et äkki raibe tahad kinno minna? Ei tahtnud! Ütlesin, et mul plaanis tööl olla ja siin saab ka kino! Istus mehike tükk aega siis vait, mõistatas vist, et mis kino rannas täna on?
Ei mõistatanudki ära, tuierdasja tuierdas, kuni Tsomrong viis ta lõpuks hoopis koju.
Täna siis plikat LOOMULIKULT polnud.
Ilmselgelt oli õhus mingi skeem. Iseasi milline! Variantideks pakun, et; oli vaja saada lahti Saihast. Ilmselt poiss segas nii Soad, kui Seth majandamast. Nii nagu kunagi Piid ja Paid. Sest eile ju selgus, et ei vallanda keegi Saihad.  Seth tõmbas täna hommikul kohe ära saarele tööle ja Soa ei tulnud ka, kuigi sai oma paberi. Teine variant; Soa tahtiski tööd stoppida, kuid khmeere tundes kartis ta seda meile öelda. Nii otsiski ta põhjust, et enam mitte tulla.
variant kolm; Plika lootis, et Reiko pakub talle valurahaks raha rohkem. Kuna seda ei juhtunud, siis enam ei tulda tööle.
Päeval ma reikot ei kohanud, aga nüüd õhtul, kui baari jõudsin oli ta juba täies purjes.
Sain kohe selle eest sõimata, et Tšomrong tahtis Skyle prügikotte laenata ja et ma muusikat ei lase. Sellepärast polevatki kliente. Et nagu muusika käima panen, nii kohe on turistid kohal, mis sest et neid kusagil pole. :) September ju!
Ma muidugi mainisin, et kuule, sul vaja uus kokk otsida, mitte purjus olla. Probleeme baaris purjus peaga lahendada ei saa. Kohe läks muidugi ütlemiseks, et tema ju oli eile hommikul kaine. Üritasin selgeks teha, et jutt pole ainult eilsest hommikust, aga see oli tulutu. Ei ole mõtet purjus inimesega vaielda. Tema lahendavat kõik probleemid väga hästi igas asendis. Las siis lahendab edaspidi.
Mina aga pakin tasakesi kohvreid, mõtlen, mida siia jätan ja mida kaasa tahan. Nutan iga natukese aja tagant, kui Kustile otsa vaatan, või kodus kasse kohvrist välja tõstan, Sisetunne on halb!
Peaks nagu õnnelik olema, et põrgust pääsen, aga......

 Ma olen kogu aeg öelnud, et plika-litse ei võta enam peale Paid ja Pipit tööle kööki. Uppugu see köök kasvõi sita sisse. Aga ikka ja jälle murran sõna ja olen vahelduva eduga proovinud neid tööle rakendada.
 Nüüd siis Soa!
On madalhooaeg, kõigil on igav, sest tööd on vähe! Me pole Soale kedagi kööki sellepärast kõrvale võtnud. Ja eks ilmselgelt talle ei meeldi, et poisid küll kokkavad tema eest, kui teda pole, või teevad endale süüa, aga ei korista. Ja tema peab koristama ja kokkama korraga.
ta kuramus saab selle eest topeltrohkem raha, kui poisid. ja kui aus olla, siis koristab tegelikult pinnapealselt. Aeg-ajalt pean salaja üle koristama.
Tegelikult on ta juba pikemat aega seal köögis tujutu ja rohkem istub.
Täna siis tõmbas hoo üles. Saiha lollitas seal miskit ja eks nad läksid jagelema omavahel. Mind polnud siin, sestap ei tea konkreetselt, kumb esimesena miskit pahasti ütles, kuid mingil hetkel oli saiha talle käratanud, et tapan su ära koos su perega.
Olgem ausad - see oli ikka väga pahasti öeldud, aga......
Olen ka eelnevalt kuulnud, kuidas Soa ütleb mõne poisi kohta, et sa oled loll ja väärakas. Alles nädalapäevad tagasi oli sama teema Hongiga. Praegu on nädala jagu siis Soa ja Saiha omavahel jagelenud.
Reiko ei viitsinud isegi süveneda. Plika ju pisarais köögis ja ähvardas politseisse minna - talle tehti tapmisähvardus.  Ja üldse, ei julge ta enam tööle tulla.
 Tegelikult on asi päris proosaline - plika ei julge meile öelda, et tahab töölt ära minna.
Ja otsib juba pikemat aega põhjust.
Ma ei teagi, miks see mulle äkki pähe lõi, aga küsisin selle kohta Hongilt, ja ta kinnitas seda, et Soa tegelikult ei taha enam siin töötada.
See on muidugi pahasti, sest ka mina olen jukohe-kohe ära minemas.
teine tore asi on see, et kuigi andsime Sethile veel korra võimaluse, hakkas ta kiirelt ussitama.
esiteks väldib ta mind - ok, lasku käia. Aga täna hakkas tasahilju reiksile rääkima, et Saiha varastab meie tagant. Reiks rääkis mulle. Kutsusin Sethi kõrvale, ja küsisin, kas ta on näinud konkreetselt, sest enamus aega Seth magab poiste toas, või hulgub kuskil mujal ringi.
Ei, näinud pole, aga, miks muidu Saiha ei taha päeval magada, ja miks ainult tema kassas on ja nii edasi ja edasi, ja mille eest ta telefoni ostis ka. Ma ei hakanud päris lõpuni kuulama, kuid siin on vist hoopis muu skeem mängus taas.
Mina lähen ju ära, Reiks jääb üksi ja teadupärast on tal viinaviga, mis tähendab seda, et ta ei suuda baari kontrollida. Nüüd oleks ilmselt ruttu vaja saiha välja süüa (lasta Reiksil ta lahti lasta), sest siis pole ju kedagi, kes asjadel vähegi silma peal hoiaks.
Mitte, et me seda saihad ka 100 protsenti usaldaksime - ei iial, aga natuke parem ikka, kui teeb viieka kõrvalt, kui see, et nad kõik omatahtsi majandama hakkavad.
Mina isiklikult Sethi ei usalda. Liiga palju ümmargust juttu, ja pealegi on tihtilugu, kui ta baaris toimetab, hiljem nimelt kassast raha puudu.
Aga eks näis 1

 Et ei oleks igav, mõtleb keegi ikka mõne hulluse välja.
saiha hullustega peaks me juba harjunud olema selle pika aja jooksul, aga näe - suudab ikka üllatada.
Võttis kätte ja tellis meile katusepikenduse ehituse. et temal momendil telefoni ja jointimüügist pappi on ja odavalt tehakse.
Oleme seda katusemõtet veeretanud kaks aastat ja ikka on midagi vahele tähtsamat tulnud. aga noh, tellis, siis tellis. reiko veel räämustas, et näe, poole odavamalt saab, kui teistel.
Mina nii kindel ei olnud.
Ja eile siis algasid üllatused.
tegelikult hakkas mehike juba üleeile töödega pihta - tegi karkassi valmis. eile hommikul pidi siis plastplaadid peale panema. tegelikult küsisin ma poistel mitu korda, et kas tuleb samasugune, nagu teistel. saiha arvas, et jah, kindlasti, aga küsigu ma täpselt Sethi käest. Tema andis Sethile raha ja rohkem ei tea.
Olgu!
Hommik oli vihmane ja ma natuke jobutasin kodus, sest nagunii ehituse ajal rahvast sisse ei saa. Siis aga hakkas süda valutama, et mine neid "antsusid" tea, nad ennegi saiast sita teinud.
Tulin kohale. Vana koputas veel karkassi kallal. suur hunnik plekktahvleid oli teel maas. Vaatasin ja ei saanud nagu arugi, etasi pole õige. Tegelikult arvasin, et ju plekk on katuste ühenduskohtadesse mõeldud. Ja siis äkki pidin infarki saama. Sell hakkas plekki hoopis katusele lahmama!
Tegin sellist häiret, et katuseplekk rullis end ise kokku ilma kõrvalise abita, ning taat oli hüppega maapinnal. Umbes nagu sportvõimleja esinemist lõpetades - ikka saltoga, kenasti jalgadele maandudes kerge vedrutudega ja käed külgedel.
Poisid kimasid võitlusareenile!
Ma lausa vahutasin röökides, et mis kell sõnnikurenni kaevamiseks läheb ja mis päeval lehmad saabuvad!? Tõeline laudaehitus oli lahti läinud.
Vanamees oli umbkeelne, vahtis mind lolli näoga, silmad suured nagu keeglikuulid.
Seth teatas süüdimatult, et plastikplaadid on ju kallimad ja siis tuleb raha juurde maksta.
ma olin Saiha üksi tegutsemise peale nii närvis, et kõigepealt sõimasin teda. Noh, lõpuks ikka rahunesin, helistasin Reikole ja see tuli asja lahendama. otsustasime ehituse ikkagi lõpule viia ja sada taala lihtsalt uute plaatide eest juurde maksta.
Et pühapäeval on pangad kinni, siis olin loll ja võtsin selle sajase oma eesti sõiduks kogutud rahast. Ilmselt näen ma seda sajast edaspidi sama palju kui oma kõrvu. Reiks rabas raha oma kukrusse, vanamehele anti käsk materjal ümber vahetada. Ma veel soovitasin reiksil kaasa minna, või vähemalt ise uurida, mis asi maksab. Aga ei, selle asemel jäi mehike baari kurku loputama ja nina nokkima. läksin ära koju magama. Tagasi tulles oli materjal kohal, katusekatmine käis hooga. Seth oli oma käega plaatide arvuks pannud 25 ja tükihinnaks 7 dollarit.
Mul oli kõht tühi, ja et reiks oli vaid kergelt napsune, vedasin ta Victory Hillile sööma. rolandiga kohtudes selgus, et viimane oli samasugused plaadid ostnud 5 taala tükk. No Reiks vihastas, aga et mina kaasas olin, et saanud ju kohe napsutama hakata. hakkas hoopis siis minu kallal saagima, et ma vihastaks ja minema läheks. Ei läinud ma kuhugi, kurat kuhu ma tühja kõhuga lähen, hakkliha-juustuvorm just tellitud. Sõin kõhu täis ja tulime baari tagasi. Siin selgus, et naabrimees oli üldse saanud plaadid 4 dollariga. No ma nüüd ei teagi, kas kantis ainult Seth selle raha oma taskusse, või tegid pooleks. Ilmselt see viimane variant! Reiko lubas hommikul kohe kõik ehituspoed läbi sõita ja hinda uurida - no lubaduseks see on jäänudki. Pole suuremat sõidumeest.
Sethi puhul on aga asi selge, rohkem baari asja pole. See pole tal esimene kord. Pealegi on ta kasiinosõltlane. Peale Hongilt raha varastamist ei usalda ma teda kuidagi. Pluss veel minu lolliks teha päädmine B&B kapiga. lendab siit minema eriti kiiresti!
 See selleks!
Õhtul koju jõudes leidsin eest kalasilmse elukaaslase! Suuri vaevu suutis ukseni roomata ja oma võtmed eest võtta, et tuppa saaksin. Siis passis lolli näoga mul jalus, kui üritasin tuba korda saada.
ja siis käis pauk! julgesin teda lükata eest ära! Mehike oli aga nii purjus, et lendas nagu kott põrandale pikali.
Üles saades oli esimene asi mulle kallale tormata, et aga olid kordinatsioonihäired, siis sai kannatada minu äraviskamiseks mõeldud riiete kott.. Lõpuks sai unemati viinakuradi üle võidu ja mees uinus.
Võtsin siis asjad ja kassa, ning astusin välja. Ega öömaja puhul suurt valikut polnud, kell oli kaks öösel. Võtsin esimese ettejuhtuva! Tänu sellele ei paku me täna klientidele karastavaid jooke - ei jätkunud enam raha, et poodi minna.
See selgus muidugi alles hommikul. läksin koju ja vana lendas kohe mulle peale, et kus tema rahakott on! pagan, mul muudki teha, kui seda otsida. eks ta peitis taas ära, aga aju ei mäleta kuhu. niimoodi on meil ennegi asju peidetud ju.
Nüüd siis seis  selline, et pole raha ja õnneks täna ka mitte töömeest!

 Ma vist ei saa ikka seda Cambodiamaad lõplikult hüljata!
Tundub, et Buddhal on minuga siin omad plaanid. Mis ta muidu mulle alati kui vaja taas õige teeotsa kätte juhatab!
Härral tulid mul siin taas ju hulkumistuurid peale. Hulkumas käiakse aga ikka ju tiira-taara koos napsuga. Ja minnakse ikka sellepärast, et ma jalus ei töllerdaks ega möliseks.
Pealegi tahab ju inimeseloom vaheldust. Kaua sa ikka jood niimoodi, et pead pudelikest kuhugi peitma, ning poole napsutamise pealt läheb vahel koguni meelest ära, kuhu sosku peidetud sai. Siis peab uue järgi roomama, või kaineks saama. Pealegi peavad peidukohad  alati originaalsed (loe raskesti ligipääsetavad) olema, et ma vana nuhk neid kohe ei avastaks. Ja siis on ju tölikas juua, kui pead seda tegema peapidi köögikapis, või kõhuli voodi all.
Niisiis tahab mees vahtevahel lihtsalt "mekongi" libistada selili voodis olles ja pudel käeulatuses.
 Sel korral valis ta ärakadumiseks õhtupooliku kolm öödpäeva tagasi.
Kui hommikuks välja ei ilmunud, oli mul selge, mis teema on.
Ega ma eriti muretsenud! selge, et magab "Apples" Käisin korra päevaö sealt küsimas, aga tal seal oma plika Aija päeval letis, ja ega see lits ei ütle, ta ju saab vait olemise eest pappi.
Noh,  olgu siis vait.
Kuna härra on kaks õhtut kodus sel ajal aega veetmas ja telekat vaatamas käinud, kui ma tööl olen, siis mõtlesin, et olen täna õige õhtul kauem kodus. Äkki tuleb kodukäija. Passisin kaheksani pimedas toas, nagu öökull - kuid tulemusteta. Kodukäijat ei tulnud ja suitsud said ka otsa!
Panin paar märki maha ja sõitsin baari. Et suitsu osta, tegin vahepeatuse "Apples"  Ja oh imet!
Seal esiteks meie vana jääpoiss turvaks ja mu tuttav lesbiplika õhtuti letis Aijalitsi asemel.
Nagu motolt maha sain, kilkas jääpoiss, et näe sa nüüd tuled, su vanamees just läks välja minutit viis tagasi.
Ohhoooo! Läksin ostsin suitsud ja küsisin siis plikalt, et mis number toas härra sellel korral peatub.
Selgus, et olla antud apartment nr 113. Tore number! andsin siis tüdrukpoisile oma telefoninumbri ja ütlesin, et helistaks, kui mehike tuleb. Hoiatasin ka veel, et kui ta nii mitu päeva napsutab ja vererõhurohtu ei võta, siis võib personali ühel hetkel kena üllatus koomas joodiku näol tabada. Arvata on, et Krossukese vaba sissepääsu puhkekodusse ma sellega ära rikkusin. Khmeerid kardavad selliseid probleeme.
 Ok, see selleks. Tulin sealt ära baari. poolel teel tuli aga mõte, et võtan moto ja lähen vaatan, äkki taban nääd kodukäija. Ja nii juhtuski! Kohe koju jõudes nägin, et alumise ukse lukk oli teisiti, kui peab. Läksin siis tasahilju trepist üles korterisse ja ennäe - sell külili voodis ja loeb lehte! Ossa raks, kui kõrgele ta oma paistes kere suutis hüpitada, kui tere õhtust ütlesin. "Poiss" lendas lae olla välja pea-aegu, nagu põrkepall. Ma pidin naeru alla surudes vaata, et püksi tegema.
aga noh, mis seal ikka, keerasin joonelt ringi, panin väljapoolt ukse lukku ja jätsin ta puperdavat südant vaigistama. Kui tal kogemata pole eriliselt pikki käsi ja varuvõtit tekkinud, siis on tõenäoline, et saan teda veelkord õhtul näha, kui koju lähen.
Aga sellest ma aru ei saa, et kuidas ta hallaju ei taipa, et ma saan ju nagunii teada, kus ta kolab ringi ja kus magab, ning kas ka kellegagi magab, või on üksi. Lihtsalt nii palju on ju kohalikke tuttavaid ja ega siis khmeerid ei oska eriti kaua vait olla, või saladust pidada. Alati on Buddha mulle teele juhatanud mõne lobiseja, või annud mõne muu märgi - nii ka seekord siis!
Vanematelegi sain meili ära saata, et tabasin hinnalise tulilinnu! :)

 Mis ma oskan õelda!
Peale litside ja odava alkoholi on siin maal nuhtluseks ka niiskus ja sipelgad.
Sipelgad on baari kandetalad alt niimoodi ära söönud, et see on ainult aja küsimus, millal baar poistele öösel kaela vajub.
Olen Reikole neid poste korduvalt näidanud, kuid ega tema ajuraasuke enam ohust aru ei saa. Selle asemel, et mõelda kasvõi postide ükshaaval väljavahetamise peale, läks poodi ja tõi termiiditõrjet. Mida paganat sa enam tõrjud, kui postide ümbermõõt allosas on vaevalt 3 sentimeetrit.
Aga, mis teha!
 Olen ammu juba selgeks saanud, et tema kokkuhoidlikus tekitab vaid suuremaid kulutusi. Kui ikka inimeselooma aju on juba ainult alkoholilele orienteeritud, siis tahta, et ta mõtleks vahelduseks ka asjalikult, on võimatu.
Nõnda ma siis vaatan ja ootan, mis edasi juhtub.
Teine hull teema on niiskus.
 Suvise vihmaperioodi ajal oksüdeeruvad kõik lambid, pistikud, muud metallesemed ja kahjuks ka elektrijuhtmestik. Kuna siinsed elektrikud ongi E L E K T R I K U D, siis on elektrisüsteem ka selline, et oi-oi. Särtsuvad ja pritsivad sädemeid pea kõik seinakontaktid. Selleks, et võtta külmkapist asju, tuleb enne kapp välja lülitada, pistikud on kõik teibitud isoleerpaelaga, et neid saaks puutuda jne. Olen kogu aeg kartnud, et mingil hetkel tekkib kuskil mõni asjalikum lühis - ja eile öösel see tekkiski!

 Hea, et koerad ulguma hakkasid ja poisid üles ajasid. Põlema oli süttinud klaasipesu kohal oleva lambi lüliti ja juhtmed. Selleks ajaks, kui koerad häire lahti lasid, oli leekides juba poiste valduses ja nende riideid täis olev seinakapp köögi seina ääres, ning  sulasid ka kahe katuse ühenduskohas olevad plastplaadid. Mõne minuti pärast oleks leek jõudnud juba katusekatteks olevatesse kuivanud palmilehtedesse ja sealt hetkega naaberbaari "Dolphini" katusele. Ainult ime hoidis ära möödundöise hiigeltulekahju rannas.
Baariomanik ise ei tea asjast midagi. Kaks eelnevat päeva on ta purupurjus olnud, ning eile kui mina õhtul koju jõudsin, oli ta kadunud. Telefonigi on koju jätnud, et ei saaks teda tähtsate toimingute ajal segada.
Ma olen niivõrd väsinud sellest kõigest, et kohutav. Oleks raha, vahetaksin koheselt lennupileti varajasemaks, ning oleksin juba teel Eesti.
Lootus, et Reiko Eestis ravilkäik teda aitas, on ammu kokku kukkunud!
 No nii, nüüdseks on asjatundjad juurdluse lõpetanud ja tulekahju algas kohaliku aja järgi täpselt kell kuus hommikul hämmastava plahvatusega Saiha kapist, või õigemini kapi alt. Seal pole kolme meetri raadiuses ühtegi elektrijuhet. terve öö ei tulnud ühtegi võõrast baari ilmselt. Ilmselt, sest kaamerad olid kõik paigast ära, välja arvatud see, mis on kappidele suunatud! Minuti jooksul saavutas tuli sellise ulatuse, et ulatus praktiliselt meetri kõrguselt maast katuseni. Spekulatsioone on erisuguseid, aga kolm tunduvad kõige loogilisemad - 1) poisil oli kapis kotis midagi keelatut/keemilist, mis hakkas reageerima,  2) grilli sisse tuues lendas mõni suurem säde lihtsalt kappi ja hõõgus seal seni, kuni õhku sai, sest terve õhtupooliku oli baaris väga-väga imelik lõhn., 3) keegi unustas põleva sigareti kapi alla lauale (võimalik, kuid kõige vähem tõenäolisem). Ise kaldun hääletama esimese variandi poolt, sest lõhn baaris meenutas surnud rotti. pealegi kauplevad  antsud ju jgasugu meelemürkidega, mis kodus valmistatud.
Oli tegelikult õnnelik õnnetus!

 LOLLIDEMAA!
 Pagan, peaks Aini "Minu Kambodža" kõrvale kirjutama ka "Minu Lollidemaa"!
 Teen suurepärase ja suupärase tõlke üleeilsest "Cambodia Dailyst"
Täiskasvanud onu, kes on kummiparandustöökoja omanik, hullas töökojas oma vennapojaga, seitsmeaastase jõnglasega. Hullas mitte selles mõttes, nagu siin maal arvatakse, vaid sõna otseses mõttes mürasid ja mängisid.
Mänguhoos onu haaras kummipumpamispüstoli ja torkas otsa vennapojale tagumikku!
Nalja jagus veel nii kauaks kuni vennapoeg selle ootamatult ära rikkus ja tükkideks plahvatas!
Polnud enam kellegagi mängida ja nüüd on onu väga kurb!
NO EI OLE VÕIMALIK!!!!!
Ma ei kujutaks ette, kui näiteks Reiks vennapoegadega mängides sellise asja peale tuleks!
Reiks muidugi arvas minu ütluse peale, et on ikka ajukääbikud, et ei ole midagi. Meie lollid ei tuleks sellise "vahva" mängu peale iialgi, sest aju ei lõika nii palju.
 Eiel käis Reiko koos Sansetiga prügimäekülas lastele ravimeid ja süüa viimas.

 Ei olevat hullu midagi seal. hais samasugune, nagu meil baari taga prügikastide ümber. Prügimägi iseenesest alles pisike, kõigest mõni hektar lai. Aga rahvas selline, et hoia ja keela.
Kuna nad seal kõik ilusti muust maailmast enamjagu isoleeritud, siis peale laste tegemise suurt tegevust polegi. Paljunevad kõik omavahel. Ja lapsi pidi tehtama kõigile, kes aga vähegi juba kaela kannab.  Ühesõnaga, nagu meie kass Juta, sai esimesed pojad poole aastaselt, pole seal lugu parem, kui arvestada, kassi eluaasta ümber inimese omaks. Ja kui laps käes, ning juba kaela kannab, ning roomama hakkab, siis on ta valmis iseseisvaks eluks, ning vaadaku ise kuidas ja kuskohast süüa saab.

 Ega emal pole siis enam aega jõmpsika järele vaadata, vaja hoopis järgmine hakkama panna.
Olen kusagil eespool bloggis kirjutanud, mis juhtus külla viidud kondoomidega, nii, et ei hakka uuesti seda kirjutama.
Õnneks on prügilas ka erandeid!

Nii käib paarkümmend last ikkagi algkoolis ja mõni neist isegi riiklikus keskkoolis. Mõned naisehakatised on sanset isegi lähedasse vabrikusse tööle saanud sokutada.
Aga need on vaid mõningad. Ülejäänud pidid vahtima s...hunnikute otsas  veel lollima näoga, kui  SiVille Independence mäe paavianid.
 No ja mina siin siis imestan, et kuidas kuramuse päralt see staf meil niisugused impetsillid on.

Ilmselgelt pean ikka oma mõttemaailma taas korrigeerima, ning üritama neist aru saada. Ja mõistma, et neil ongi ajuehitus selline poolik.
Ma küll ei tea, millised olid inimesed siin enne Pol Poti režiimi, aga mul on kuri kahtlus, et ega suurt erinevust vist polnud. Kuidas muidu sai käputäis "taate" poolele rahvale  nii lühikese ajaga teha nõnda korraliku ajupesu, et nad teise poole oma rahvast lihtsalt kõige köttesaadavamate ja käepärasemate vahenditega mullatoidule saatsid. Pluss veel see, et kui nn. vaenlased-teisitimõtlejad otsa hakkasid saama, siis notiti ka üksteist.
LOLLIDEMAA!
 Vaatasin eile hommikul ühe oma vana stafi, Chay vanema õe pulmapilte.
Sama seis - lollidemaa!
Külas s...gi teha pole, teeme siis lapsi!

Võttis neiu ühe ettejuhtuva kööbakaga asja ette, ja et titt tulemas, siis vaja ruttu nüüd pulmad teha. Laenati raha kokku ja aeti terve suguvõsa ka kohale. No abiellu siis natuke väiksema seltskonnga!
Ei! Kas või ninast veri välja, aga pidu peab olema vähemalt üle provintsi! Ja ega sellestki pole miskit, et pruutpaar juba pulmapeo ajal erimeelsused saavutas. Pea-asi, et pidulistel kolm päeva lõbus! Ning,  kuna õde juba abiellus, siis leidis Chay, et tema peab ka ruttu sama tegema. Las siis ülejäänud sõbrad kadestavad! laenati samamoodi mõne kuu möödudes tuhanded kokku, ning sama trall kordus.

Nemad Mõniga vähemalt on saanud mõningase koolihariduse ja elavad siiski SiVilles edasi, mitte ei läinud Chay kodukohta mangokasvatajateks. Ning lapsi pole ka veel tulemas.
Vastupidiselt järgmisele lambapeale - "coco" Linale.
Sel jupatsil polnud isegi ühtki pruuti silmapiiril, sest ta ei käinud baarist kaugemal väljas, kui baari taga kusel. Aga kuna naisehimu oli nii suur, siis vinguti koduste ringis nii kaua, kuni ema-isa leidsid külast sobiva neiu ja ostsid ta oma pojukesele ära. Ost sooritati veebruaris, pulmad olid aprillis ja nüüdseks kõnnib neiu kõhu ja nukra näoga Linal "Cocos" sabas. Teha ta miskit baaris ei oska, keelt ka ei valda. Nii ta siis istubki päevad otsa toolis ja passib. Ilus elu!
Ja tegelikult, mis see meie Saihagi targem on! Terve eelmise aasta jooksis till püsti ringi, valmis abielluma kasvõi esimese ettejuhtuva põõsaga, peaasi, et on koht kuhu toppida till.
Nüüdseks on õnneks tuhin vaibunud. Nüüd on taas päevakorral nutitelefonid!
Mida vingem telefuuun, seda tehtuim mees!
Esimene asi, mida kogu kamp hommikuti ärgates teeb - on telefonide laadimapanek. Valge inime läheb peale ärkamist kõigepealt vetsu, need siin lasevad end kasvõi täis, aga telefon on kõige tähtsam laadima saada. Sest pagan teab, äkki pole pärast voolu!
Voolu polnud terve eilse päeva näiteks. Terves linnas oli mingi rike. Mehikesed-tarkurid istusid pimedani "Nice Beach Hotelli" juures posti otsas ja tegid töönägu.
Meie ajukääbikud aga kammisid kõik baaris olevad pistikud järjest läbi, et äkki on mõnesse ikka natukenegi voolu sisse jäänud. Ma naersin pisarateni meie uut hiina-cambodialast, kui ta seda mulle ütles.
 Muidu ikka tundus natukenegi arukas olevat alguses. Ikkagi kolm keelt (khmeeri, hiina ja vietnami) 

suus, aga näe - sai üllatatud taibuga!
Selle peale, et äkki mõnda juhtmenurka on natuke särtsu jäänud - annab ikka tulla.
Ja niisugustega peame me siis baari pidama.
LOLLIDEMAA!!!!!!

Ussinädal!
Esiteks tegi kass Juta mulle sünnipäevakingi!
Jäi haigeks. Ja niimoodi imelikult, et äkki ei läinud tal enam silmade pealt loomadel olev kolmas silmalaug ära!
Oli selline lollaka näoga kass ja loomulikult ei saanud ta ka normaalselt vaadata. Vahtis kahele poole.
Võtsin ta siis motole, ja sõit läks Romani juurde. Arstionu juures selgus ,et Jutakene on natuke rase ka jälle, mitte ainult haige. Noh kui juba seal olime ja kuna Roman keeldus rasedale kassile rohtu kirjutamast, siis otsustasime, et hoopis steriliseerime kassimamma ära. Jutal muret vähem ja meil kah. Tolmurull tal nagunii olemas ja juba suur poiss.
Jäi siis Juts oppi ootama.
Järgmisel päeval, kui läksime teda intensiivpalatisse külastama ja uurima, ega ta värsket apelsinimahla ja muud head -paremat ei soovi, ulatati meile kassike koos retseptiraamatuga.
Meie Juta oli koos poegadega endale hankinud kusagilt Kagu-aasias leviva eriti kergelt külge hakkava lameussi. Oli teine tal juba selline meetrine mürakas sees. Aga pidi kasvama soodsatel tingimustel kuni 20 meetriseks. Kohese avastamise korral saab abi ussirohust,  hiljem kestab ravi kuid, kui mitte paar aastat.
Meil läks õnneks, Tolmurulliga koos piirdusime vaid ussirohtudega kolm päeva. Rohi oli aga nii kange, et olime päris juhmakad kogu aja.
 Aga ussinädal jätkub!

Hommikul riputas end meie rannapuu otsast naaberbaari katamaraanile ilus pooleteisemeetrine puuussike.
Passis teine kohe terve tunni katamaaraani kõrval, lootuses, et läheb sõiduks, kuid kahjuks tulutult.
Turistid tegid sellist pilte. Staff poseeris usinasti samuti. Ussike oli rahumeelne ja ohutu.
Aitasime tal lõpuks uuesti leida tee kodupuu otsa.
Ja siis läks äkki triangel lahti! Rannalapsed-lollpead olid ussikese avastanud. Kohale lendas selline delegatsioon kaigaste, ning muude relvadega "kaarnaid", nagu oleks punakhmeerid meil puu otsas end ilmutanud taas.
Õnneks oli madu-mehike juba ohutus kõrguses ja kaikad-kepid temani ei ulatunud. Meil on aga nüüd ilmselt mõni päev hooletu sellega, et müügimutid puu alla pesa teevad. (istuvad ja käratsevad) Ei tee, kuni herneajudel meelest läheb, et madu puu otsas elab.
Kuid nagu  teada, siis kolm on kohtu seadus - nüüd loodame vaid, et kolmas poleks liiga tige madu :)!

 Pole taas kaua kirjutanud! Pole millestki!
Aga täna tekkisid taas mõningad mõtted, seoses sellega, et kõrvalrannas hakkavad majandama nn. uued Eestlased. Nn, sest turistidena on nad siin mitmeid kordi olnud.
Ja niisiis neid natuke kõrvalt kuulates, hakkasin mõtlema, kui palju on minu suhtumine siinsesse ellu ja olusse muutunud selle kolme ja poole aasta jooksul.
Kui lollid ja rohelised me esimesel poolel aastal olime! Petta saime isegi valgetelt inimestelt, kohalikest rääkimata, aga ikkagi tundus elu siis siin ilus ja huvitav!
Paradiis! Eks turistidele praeguni.

Teisel aastal oli pisut kindlam juba olla. Tönkasime mõne sõna keelt ja eristasime kohalike nägusid :) Nii palju ei saanud ka enam petta ka. Elu oli veel normaalne.
Nüüdseks jälgid kogu kohalike toimetamist ja tülgastus tuleb peale. Sellised laisad ja valetajad, et lausa lust! Praeguseks ei ole sellele rahvale kaasatundmisest suurt midagi järgi!  Kerjuseide koos imikuga võin nii külma südamega p....se saata, et teinekor d, kui see juhtub mõne õrnasüdamelise turisti läheduses, hakkab endalgi imelik. aga selliseks on kohalikud meid ise muutnud!  Oma läbipaistvate valede ja skeemitamistega. Oma ebakvaliteetse töö ja rahamangumisega. Litsindusega!
Tänane õhtupoolik oli taas selline, kus selles võis taaskord veenduda.
Praktiliselt kord kahe kuu jooksul lähevad meil katki BBQ kapi klaasuksed. Ja sellepärast. et see meistrimees, kes neid parandab, teebki seda nii, et need võimalikult kiiresti eest ära tuleks. Siis saab ju taas raha küsida. Staff oma lohaka suhtumisega asjadesse aitab loomulikult kaasa.
Juba eelmisel korral kappi parandades oli teemaks see, et staff maksab selle remondi kinni. Pealegi oli meil siin siis parasjagu 1 eestlasest ehitusspetsialist, kes tehtud remonditöö üle vaatas ja mehikese uuesti tegema pani. Oi milline kisa siis neil oli.
Ega tänane tegeminegi rahulikult läinud!
Mehike meisterdas kapiuksi mitu tundi.
Mitu korda pidi ümber tegema ja lõpuks ütles Reiko, et raha saab alles homme. Täna vaatame kuidas asi töötab. ega Reikole eriti ei julgetud vastu vaielda, sest ta oli kaine. Aga siis läks reiks kasiinosse raha vahetama. Staff lollpead aga arvasid, et küllap boss läks koju. Ning kohe kiirelt sai kapike uksed ette ja Sanset kappas minu juurde tööraha küsima. "Õnnetul kombel" oli Reiko ka mulle öelnud, et raha töö eest saab mehike alles homme. Mina ütlesin aga Sethile, et kõigepealt me vaatame ja testime tööd, alles siis tulgu mees tasu saama. Ja, mis siis juhtus! Kuulsin kuidas ma oma euroopaliku stiili võin ära unustada. Siin maal tuleb kohe maksta jne jne! Saatsin Sethi persse lausa sellise jutuga. Õnneks tuli Reiko ka kohe tagasi. Oi mis üllatus oli kõigi nägudel, kui Reiks tagasi kohe tuli.
Ei läinudki koju! Ja ei saanudki raha meilt kätte valetada! Naersin mõttes kena kõhutäie! Tobud tainapead! Kui nemad ei räägi mõningatest asjadest omavahel, siis miks nad arvavad, et meie nendega samal pulgal oleme! Idikad ilmselgelt arvasid, et ma ei tea Reiko ütlemisest midagi.
Igatahes kui Reiks oli tõesti koju läinud, siis julges Hong veel koos Sethiga haukuda minu kallal! vastutasuks tegin neile pisukese rahatrahvi selle eest!

Julgesid veel isegi prigiseda, et ma rikkuvat nende töötuju! Kurat! Selle peale ma käratasin lausa, et sellist asja nagu töötuju pole teil olemaski! Te isegi ei tea, mis see olla võib!

Ja siis hakkasingi juurdlema selle üle, kuidas algul tundus kõik nii kena ja sõbralik. Ja kuidas nüüdseks on kenadusest saanud koledus!

Ajuinvaliidid!
Meil on üks kerjusepaar, kellest ma algul arvasin, et kerjavad ema ja poeg, kuid poisid ütlesid, et ei, need on mees ja naine.
Mõlemad käivad ringi hästi tumedates riietes ja on üsna räpakad. Mees passib enamjaolt puude taga pläru hammaste vahel, ning mutt kerjab värisedes.
Ok, mutt on ilmselgelt töövõimetu, aga vanamees on täis elujõudu nagu mees muiste.
Ma saadan iga kord, kui nad mulle silmapiirile ilmuvad ja raha manguvad, nelja tuule poole, ja küsin, miks see vanamees, kes puu taga partisani mängib, tööle ei lähe, aga ega sellest kasu pole. Mutt vahib silmad kuulis otsa, ning vanamees paneb lõiget järgmise puu taha.
 No aga täna ma vist veendusin, et ega see mees ka normaalne pole!
Terve öö ja terve hommiku on möllanud päris kena torm koos lausvihmaga. rannas on pea kõigil baaridel katted pooles vinnas, võipäris alla lastud. Laevad ei käi, sest lained on eriti kõrged. Turistid on hotellisügavustesse peitunud. Ja need kaks lolli komberdavad lõdisedes mööda randa. Ikka traditsiooniliselt vanamees mööda puudetaguseid ja vanamoor vahib katete alla. Appikene! Kui sa kerjad söögi jaoks, siis istu parem selle ilmaga kodus, sest kopsupõletiku raviks ei saa sa kunagi raha kokku kerjatud! Aga, egas ajuinvaliid on ikka invaliid! Lollakad ei tule selle pealegi, et kui haigeks jäävad, siis on jama majas mõlemil.

Hämmastav, kui hästi oskab Cambodia õpetada ennast vihkama!
Kolm aastat tagasi oli kõik hoopis teisiti.
Nüüdseks ei salli ma praktiliselt siin enam midagi.
Pereelu lõhkusid imekiiresti alkohol ja litsid!
Litse vihkan lausa niimoodi, et kõigile, kes letti ette lartsatavad istuma oma võltsnaeratusega, näitan imekiirelt koha kätte sellega, et ma lihtsalt ei näe neid. See tähendab, et sel momendil, kui mina olen baaris, kohalikke libusid ei teenindata. Minu poolest võib Reiks selle peale kasvõi tiritamme kasvatada - libusid minu jaoks klientidena ei eksisteeri.
Valgeid rõvedaid isaseid seksituriste vihkan aga selle eest, et nad on lollid ja nõmedad. Ainult loll tassib koera baari eest ööpimeduses minema. Või jookseb mööda randa ja tulistab sõpru rakettidega. Korra üks loll pani lausa raketi endale püksi ja siis vajutas päästikule. Munaputru olid ilmselt püksid üsna täis, sest peale lasku kimas mehike kiljudes merre :)
Täna jalutab üks topakas õnnelik irve näos ladyboyga ringi. Poisil on võltstiss lausa D-korviga ja tagumik teeb kaheksaid. Aga valge elevant ei saa essugi aru, muudkui pigistab poissi strateegiliste kohtade pealt, endal ila suunurgas, nagu .......
Jooksuaeg!
Tänu jooksuajale tõmmatigi Kusti ära. Muidu ta magas ikka baaris, aga nüüd õues,, nina "Dolphini" poole. Õnnekombel tõi üks kena inimene (kohalike valgete hulgas on neid rohkelt, vastupidiselt maad külastavaile turistidele) Kusti tagasi täna hommikul. Nüüd on väike "naistemees"  baaris ketis, sest kui esialgne rõõm koju jõudmise üle lahtus, lasi ta kiirelt varvast taas "Dolphinisse" Pagana "Jänesetäkk", paras turistidega koos landile saata. Hea meel on ometigi, et tagasi teise sain.
Nii, nüüd on selge, miks ma valgeid lolle joodikuid vihkan. Sest nad ei tea, kuidas mõni nende arvates vahva tegu, võib teistele haiget teha.
Mul on siin olemine lausa nii vastumeelseks muutunud, et vihastan iga pisemagi asja peale.
Jäämees, s.t. loll, kes hommikuti kööki suuri jääkuubikuid toob, sai täna selle eest, et ei suuda iseseisvalt isegi väiksematki asja otsustada.
on madalhooaeg ja jääd, nagu kõike muudki, kulub poole vähem. idioot näeb ju ometigi, et külmakast on jääplokke nii täis, et juurikad enam vaat, et ei mahugi. Jäta siis üks hommik see kuramuse jää toomata lollakas. Ei ta pressib või kasti pooleks, et taas sinna jääplokk juurde suruda.
Ma tõesti vihastasin nii, et kähvasin kogu stafi kuuldes talle, et sellise mõtlemisega, nagu seda kohalikel on, ei saa see maa kunagi rikkaks. Ja selle pärast Tai ja Vietnam neid lüpsavadki, et nad on niii lollid Meie lambaantsudel olid suud väga kõverad selle peale, et pidasin kõrvalriike neist paremaks igati. Aga tegelikult nii tundubki mulle hetkel.
No võta kasvõi need rannas vidinatemüüjad - masaazipakkujad. Suu punane nagu suti sitaauk, küüned lakitud, mis sellest, et paksult alt musta täis, hilbud seljas nagu mardisandil, näpp küünarnukini ninas kolle loendamas ja samal ajal iniseb veel kliendile guuud mazaaaaaaz. Mine metsa! selline vaatepilt, et lase olla! Ning surmkindlad on need jubedikud ka selles, et kaks valget tahavad ilmtingimata kaheksakäelist masaazi ja on veel lisaks sajajalgsed kah, sest neile pakutakse vähemalt miljon korda käepaelu.
Ma nii ootan Eesti sõitu!
Äkki rahunen taas maha ja kõik saab korda.
Reiko koha pealt muidugi ei tee mingeid ennustusi.
Peale esimest-viimast vääratamist, on asi praegu normis, aga kunagi ei tea, mis järgmine tund võib tuua.
Järjepidevalt ei suuda ma kodus magama jääda, kui ta jääb üksi baari sulgema.
Usaldamatus on visa taanduma, ning olgem ausad, see, et ta kohe tagasi jõudes taas purju jõi, seda usaldust nüüd küll ei aidanud taastada. Hoopis vastupidi - nüüd tean, et ta võib iga hetk taas kõik vastu taevast lasta!
Kõige hullem on kõige juures pidevad peavalud. Olen sellega juba nii harjunud, aga ikkagi....

 Kõige jubedam elusolend maakeral on inimene!

Ainult inimene tuleb sellisele ideele, et võtab ööklubist hotelli minnes tee pealt kaasa koera ja siis hotellini jõudes viskab looma lihtsalt sinna ette maha. Vaadaku ise, mis loomast edasi saab.
Nii juhtus meie poolpimeda Kustiga kaks ööd tagasi!
Vähe sellest, inimesed, kes teda nägid, ei suutnud pisikest koera ka oma juurde võtta, et hakata omanikku otsima. Pilt pandi küll üles, kuid kahjuks polnud koerakest enam siis seal, kus teda nähti. Hea, et vähemalt üks kohvikuomanik oli nii tubli, et andis talle mõlemil päeval süüa. Aitäh talle!
 Eestlaste hulgast olen aga taas endale leidnud inimese, keda ma ilmselt kunagi isegi enam ei tereta. Härra mäepealsest ööklubist tundis koera ära, aga ei vaevunud teda sülle võtma, ega koju tooma. Tema olla arvanud, et  ühe silmaga loom lihtsalt jalutab kilomeeter kodust eemal. Mis teha, kui mõnel on arunatukest sama palju kui makaagil.
Nüüd tiirutavad Saihaa ja Bizet linna peal, et koera leida, aga mul on süda kuidagi nii raske, et tundub et ei leia.

 Kurb kirjutada, aga esimese asjana, mida siis tegi minu nn. elukaaslane Eestist alkoholiravilt naasnuna - oli kiire ampulli eemaldada laskmine! Ja siinsed doktorid on raha eest  ju igat alkohoolikut nõus aitama tagasi pudelisuu juurde!
Pidas ilma ampullita ka kuus päeva vastu ja eile siis algas taas tema suurepärane Cambodia elu uuesti!

Mis seal ikka!
Kurb on selle pärast, et uskusin veel viimast korda, et tast saab asja, sest nüüdseks olid ka ta vanemad tegelikult näinud, et tal on probleem. Aga paraku suutis ta nad taas lolliks teha, samuti mind.
Kurb ka selle pärast, et lubasin ta oma korterisse, sest selle pooleteise kuu jooksul polnud võimalust tema korterit maksta. Nüüd siis haiseb minu korter nagu tavaks on selle kolme aasta jooksul saanud - pohmelli ja kuse ja jumal teab mille järgi. Taas olen ma vana lehm, kes tuleks maha tappac jne.
Uueks hobiks on tal neelata siinseid "Viagra" tablette.  Milleks, jääb arusaamatuks, sest tavaliselt on ta nii purjus, et ei aita ei Viagra, ega Kamagra, ei seisa ta ise püsti, ega seisa ka midagi muud.
 Kurb on ka selle pärast, et nüüd pean olema siin nii kaua, kuni on koos vajalik rahasumma, et osta välja Phnom Penhi-Bangoki pilet ja muuta ära varem valmisostetud Bangkok-Tallinna kuupäev varasemaks. Eestis elamiseks vajalikku summat ei õnnestu nagunii koguda.
Kustit ma ka ilmselgelt kaasa ei saa võtta, sest ka tema passiks-piletiks pole võimu. Nii jääb üks poolpime koer mind siia taga igatsema. Aga midagi pole teha. Kustist ja Jutast ongi nagu kõige rohkem kahju!  Eks poistest kah, aga nemad saavad nagunii oma eludega hakkama, on ju enne meid saanud.
Kurb, et raiskasin oma elust kolm aastat siin ikka lootes, et asi paraneb. ja tagant järele mõeldes on kurb, et raiskasin oma elust 15 aastat inimesele, kes kõik lihtsalt nurka viskab ühe -.95 $ sendise puskari pärast.
Kõik on väga hall ja kurb!

 GOOD MORNING CAMBODIA!
Esiteks -sajab jälle! Õhk on nii niiske ja palav, et lausa aurab.
Ega see polegi mingi üllatus, on ju vihmahooaeg, aga sel aastal kuidagi eriti õhuta ja uimaselt niiske.
Teiseks - nii lolli poissi, kui seda on Tšomrong, pole ma veel kohanud.
Ma vist kuskil eelnevalt juba kirjutasin, kuidas ta valgeid plikasi till püsti taga ajab.
Ühesõnaga on tema praegune elu eesmärk saada endale ükskõik milline valget verd tüdruk. Nii ta siis üritab kõigile valgetele naisolevustele külge lüüa. Paraku on see õnnestunud vaid venelastega. Esimene oli enam-vähem normaalne tüdruk, aga sõitis kahjuks juba paari päeva pärast tagasi koju. Kaks järgmist olid minu vanused baabad. Need kasutasid poissi vaid selleks, et noort kutti proovida. Ilmselt olid omad Vanjad kodus või küla peal juua täis, sest mõlemad baabad olid siinsed kohalikud valged. Neljas plika oli mingi turist Anastassija. Selle plika pärast ma Tsomrongi töölt minema lõingi. Ta jooksis ainult plika sabas ja ei püsinud baaris minutitki. Kui käskisin plikal poisi tööaeg kinni maksta, siis jooksid mõlemad minema. No peale seda kuti asjad kokku pakkisingi.
Kutt läks kõrvalbaari Skay juurde tööle, aga kuna Skay palka ei maksa, siis üsna varsti kebis koju Phnom Penhi. Ega sealgi pikka pidu polnud, ema sundis kooli tagasi, või tööle minema, ning valgeid plikasid ka polnud. Tuli mehike till ripakil taas Sihanoukvillesse tagasi. Tema  õnnetuseks on Skay kodus juba teist nädalat ja baar praktiliselt kinni.
Eks Tsomrong kõõluski siis niisama seal ja kuna süüa polnud, siis sättis end jälle meile. Isegi ei küsinud minult. Kukkus siin toimetama, aga ikka loomulikult õhtupoolikul alles, siis kui plikad liikvel. Päev otsa lõõskas kõrvalbaaris magada. Tema õnnetuseks avasid Sergei ja Veronika "cafe Noiri" taas üleeile. Neil oli kuu puhkust. Ja otse loomulikult peksis Veronika sealt laua pealt magamast poisi minema. Tuli mehike taas töll-töll, meie baari. Ja üks hetk ma avastasin, et magab rannal. Oli endale puu alla sellise uhke pesa teinud, et lase aga olla. Kurat! Esiteks ei tohi me mööblit kõnniteest kaugemale, kui viis meetrit panna päeval (saame trahvi), ja teiseks ei maga kuskil baaris staff päeval rannas nagu isakarud talvel. Keerasin mehikese tudupesa ümber nagu niuhti. Vahtis mind küll altkulmu, aga mind ei huvitanud. Ma pole teda tööle tagasi võtnudki ju, nii, et mingu põõnaku kodus. Aga täna hommikul kordus sama! Nagu baar lahti, nii taris poiss taas endale lamamistooli puu alla. Kamandasin teise imekiirelt sealt minema.
Tema ei tahtvatki magada, tuli vastuseks, tema lihtsalt istub, sest igatseb oma Tasjat. Tasjakene aga kahjuks ei kirjuta talle, ega helista kah.
Mida värki! Olen kogu aeg neile kõigile selgeks teinud, et ärge lootkegi, et need valged tüdrukud teist eriti hoolivad. Teid kasutataksegi ära, nagu eksootilisi loomakesi - tarbitakse ja kuna teatakse, et nagunii on varsti kojulend, siis on ju tore, kui on  kohalik tillijüri omast käest võtta reisisaatjaks.
Sellist imet, nagu Khamral juhtus, et tüdruk jäigi siia, juhtub tuhandest vaid ühel. Ülejäänud peavad leppima sellega, et neid peetakse samaväärseks mängukaruga. Mängitakse ja siis kui tüdinetakse, jäetakse maha vedelema. See turakas, kes mul siin nüüd venelannadele spetsialiseerunud on, muidugi ei saa sellest aru. Olgem ausad, ega ta ei saa saamagi, sest ta pole eriti terav pliiats. Vähe sellest, et ta poole aastaga on suutnud inglise keeles omandada vaid kaks lauset, ma ei tea ja ma tean, ega ta ei saa aru ka teiste poiste khmeerikeelsest seletusest.
 Mis sest keelest rääkida, ta ei suuda siiani vahet teha isegi Ankori ja Cambodia õlletünnidel. Ometi on erinevus päris suur. Täna hommikul enne magama minemist üritas minutit viisteist Cambo tünni Ankori draftile alla meelitada. Pagan, see on sama, nagu üritaks pullile lüpsimasinat alla saada - erinevus ikka päris nähtav.  Sama laks oli eile - selline lihtne kokteil, nagu viin redbulliga, isegi sellega ei saa hakkama. summis klaasi viina ja energiajooki täis ja siis proovis sinna veel jääd mahutada takkaotsa. Tule taevas appi!

 Tänase Lastekaitse päeva puhul andsin kohe hommikul rannas ühele tatikale kere peale.
Ja andsin kohe mõnuga, nii, et emme tuli ka kohale räuskama. Algul karjus minu peale, siis kui oli aru saanud, et tema jõmpsikas on süüdi, siis karjus jõmpsika peale.
Meil on kõrvalbaaris must emane pisike koer Ninni, kes kunagi mitte kedagi ei puutu. Lihtsalt kolab laudade vahel ja otsib süüa. Nõnda täna hommikulgi. Ninni tegi taas rannakoristust. Meie kollane Juss lihtsalt laiskles tänaval. Ja siis tuli mingi viie-kuue aasta vanune tattnina. Jalutas rahulikult Jussini, ning krauhti hüppas koerale kahe jalaga saba peale. Hea, et Jss teda ehmatusest ei purenud. Koer kargas ehmatusest püsti, ja kimas baari. Tatikas irvitas rõõmsalt, ning võttis järgmiseks ette Ninni. lihtsalt astus koerale ligi ja pani talle jalaga.
Vot siis läksingi ja andsin jõnglasele kohe hea täie vastu kukalt. Ikka niisuguse täie, et kukkus käpuli.
Pani röökima loomulikult nagu ratta peal, sest ega ma teda lahti ei lasknud, vaid nõudsin, et tuleb palub koerte käest andeks. Kisa peale tormas emme kohale ja hakkas mind sõimama. Lubas mind maapõhja needa jne, lõpuks sai aru, et jõmpsikas on süüdi. Ega mina talle seda selgeks ei suutnudki teha, aga poisid seletasid asja ära. Ma üritasin mutile seletada, et mida rohkem laps koeri peksab, seda tõenäolisem on, et koerad seda last ka hammustavad. Lõpuks andis emme ise ka poisinagale veel keretäie. Tegelikult pole see laps ainus, kes niimoodi loomadega käitub! Enamus selle maa inimesi millegipärast suhtub koertesse ja kassidesse, kui peksmisobjektidesse. Loomad muidugi (eriti just koerad) vastavad samaga. Koerad ründavad lapsi siin igal võimalusel, kui laps või ka täiskasvanu neile ohtlik tundub. Enamjaolt lüüakse aga siis koer lihtsalt maha kui võimalus avaneb. Kuna lapsed on ju enamasti väljas omapäi, ega siis vanemad ei vaata, mis nad teevad. Koerte peksmist vanemad aga lausa soosivad. olen ise näinud, kuidas isa koos lapsega kaigas käes loomi vemmeldas, ise last ka sama tegema julgustades. No, mis sa siis tahad - loomulikult koer ründab vastu ju. Ja ega siin on inimesel õigus, sest tema on ju tugevam. Sama teema selle kasvatamatuse kohta kehtib ka meie koka Soa kolmeaastase poisikluti kohta. See on siin tööl kaasas ja ega ema suurt ei jälgi, mis poiss teeb. Baari ma poissi igatahes tulla enam ei luba ja enamus asju, mida ta võib köögis katki teha, olen baari toonud. Suur veepudel põrandale tühjaks lasta pole selle mehikese käes mingi kunst, või baarist kõik joogikõrred põrandale puistata, või külmkapist joogipurgid lahti kangutada. Keelates röögib nagu hullumeelne ja jookseb mullegi rusikatega kallale. Poisid on teda mitu korda nahutanud, sest ta segab tööd ja ei saa aru keelamisest. ! Meil on ikka mõnedki korrad olnud sellel teemal juba ütlemist Soaga. Et kui titt kaasas, siis pead töö kõrvalt suutma tal ka silma peal hoida ja riided olgu ka seljas, mitte ei jookse palja tilliga klientide vahel. Plika ei saanud alguses kuidagi aru, miks tema laps ei tohi baaris laua peal palja tagumikuga istuda - laps tahab ju. No kuramus! Las liputab kodus palja tagumikuga, siin mitte! Kisamise keelasin ka ära! inimesed istuvad lauas ja siis mingi poisinaga röögib kõrval nagu segane. Ning kui poisid teenindavad kliente, siis laps ei ripu kaasas nagu ahvike, vaid püsib köögis ema juures.

Koertega on ka sel lapsel oma teema!
Juss võttis tal mänguhoos püksitagumikust kinni. ja seda sellepärast, et nagu koer baaris liigub, hakkab poiss käte-jalgadega koera poole vehkima ja kisab täiega. Juss on aga alles poole aastane kutsikas, ning arvab, et poiss mängib temaga. Seda enam, et "Coco" Tsomrong käib pidevalt meie koertega mängimas. ja ega siis koer aru ei saa, et see jõnglane röögib ja vehib hirmust, mitte ei mängi.  soa hakkas muidugi kohe koera süüdistama algul, kui koer oli poisile peale hüpanud ja pükstest sikutanud. Tegin talle selgeks, et kui ei suuda oma last õpetada korralikult baaris olema, siis jääb laps koju. Koera ei saada ma selle eest küll kuhugi minema. saiha seletas talle sama, ning nüüd on asi natuke rohkem kontrolli all. Poiss suudab riided seljas hoida ja iga kord kui Jussi näeb, ei kisa ja vehi kätega. pahandusi teeb loomulikult, aga selle eest saab ka karistada. Ema on selgeks saanud, et esmajärjekorras on siin siiski restoran, aga mitte tema poisi liivakast.
Head Lastekaitsepäeva! :)

Täna oli üks tore päev! Sain oma õeluses ikka nalja nautida iga kandi pealt.
Esiteks avastasin hommikul, et mulle on saatnud sõbrakutse neiu, kel nimeks Ahhoy Kaka!
No nii vahva nimega neiu lihtsalt peab sõbraks võtma! Aga kuna ta lähemal uurimisel osutus ikka täiesti võhivõõraks, siis loobusin. No aga panevad ikka nimesid! Eurooplasele, eriti eestlasele, tunduvad  need nii hullud mõnikord, et isegi naerma ei aja.
 teiseks toredaks naerukohaks olid mingid Vana Euroopa näitsikud neljakesi.
Kuna täna oli vihmane, siis oli ime, et me üldse kedagi hommikul sisse saime, aga näe, vedas.
Neiud tellisid müslit jogurti ja keedisega. Mahlakest ka! mahla sisse jääd panna ei tohtinud, aga Hein tegi mahla siis neile veega pooleks, muidu lähevad plikad ju rammusa toidu-joogi peal paksuks.
Ja siis tuli päeva nael! Soa oli veel kööki tulemata ja Hein tegi ise neiukestele jogurtimüsli ära.
 Neiud sõid kõik kenasti ära, panid moosi ka peale ja puha.
Siis tuli Soa ja küsis, et mis selle kookosest paneerimispulbriga on nii hirmsasti möllatud, et purk laual pooltühi? Hein-mehike söötis tüdrukutele paneerimispulbrit jogurti ja moosiga. Issake, ma panin sellise naeru maha, et mõtlesin, et saan maksarebendi! Loodan, et plikadel ikka põhi all seisab, või mis veel hullem - kui kitib pärasoole äkki nii kinni, et ei liigu enam ei edasi, ega tagasi.
Oi see oli tore söögitegu Heini poolt!
 Aga neiukesed sättisid end kenasti kookosepulbrit seedima jalad tagumiku all ja nohistasid internetis, ning kaeblesid kellelegi telefonis, et ei saagi päevitada, turismifirma peab raha tagastama. Nemad kõik puha valged, aga lubati päikesereisi.
 Nii, siis saabus päeva kolmas üllatus. Ühejalgne hoogles karkudega lagedale, nukker pilk silmis, ning tegi njämm-njämm häälitsusi. Neiudel läks süda härdaks ja onkule taheti riisi tellida. Kui onku sellest aru sai ja lõugama pistis, pidin ma lausa püksi tegema. No nii naljaks oli!!
 Mis selle asja veel toredamaks tegi, oli see, et keset sajatamist helises kerjuspoisil taskus telefon, ning suure solvumise ja ähmiga rabas ta oma "apple" taskust lagedale. ossa pagan, kus neiud läksid kurjaks! Kõik neli tühja jogurtitopsi ja poolikud veepudelid lendasid kargukarla poole :) ;)!
 Selline sädin ja melu oli baaris, et isegi papakoid olid vait ja kuulasid huviga uusi ingliskeelseid väljendeid!
 No  aga ega siis suure irvitamise peale karistus tulemata jää!
Plikad said vihma vaheajal minema, meie koristasime baari ja palme völja tõstes tõstsin ka pilgva poole. Selline pilv oli hooga tulemas, et vaevu jõudsime varjud kokku korjata, ning katted alla lasta.
Esimesena andis vihmavalingule järele köögi vihmaveetoru, ning pizzaahi sai kaela järjekordse annuse vihmavett. Vesi lainetas taas üle ukseläve ja Soal oli tegemist, et köögist välja ujuda.
Järgmisena otsus minema lennata poistetoa katus. Eks essuhais vajaski tuulutamist, kuid sellise ilmaga - oleks võinud veel oodata.
Et see on Hongi ja Heini residents, tegid poisid imet, ning päästsid, mis päästa annab. Uus katus tuleb lähipäevadel muidugi välja mõelda.
Nii, et ikka ei tasu irvitada midagi, kohe kutsutakse õelutseja korrale loodusjõudude poolt.

 Vastukaaluks eilsele kobedale päevale ja väga töisele õhtule valitseb täna hommikul rannas selline vaikus, et tekkib tahtmine minna linna vaatama, kas pole toimunud öö jooksul mingit sunniviisilist turistide evakuatsiooni.

Kaks eelmist õhtut ja eilne hommik olid nii töötihedad, et tekkis juba selline kõrghooaja tunne! Eilne õhtu veel eriti, sest kõrvalbaar istus täitsa nukrate nägudega, samal ajal kui meie poistel oli tuli takus teenindamisega.
Mingid vahvad Rootsi plikad tulid hommikupoole istuma ja õhtust (!) bussi ootama. Kuna nad olid seitsmekesi ja seadsid päris toreda laagri siia sisse, siis hakkas loomulikult ka igasugu sorti noorhärrasid end kõrvallaudadesse sisse seadma. Nii see rahvas kogunes.
Ainsaks tõrvatilgaks oli mingi kohalik prostituut oma valge issiga, kes tulid õhtul üheteistkümne paiku, võtsid kahe peale ühe õlle ja pärast kisasid, mis jaksasid, et nemad käivad rannas iga päev ja peavad sellepärast saama õlle viiekümne sendiga. Isegi poisid naersid neile näkku selle jutu peale. Aga see selleks!
Meie uus-vana poiss Hein jooksutas kohalike laua pärast endal juhtme nii kokku, et kui ma ütlesin, et kuuele inimesele kuut ämbrit jääd pole ette nähtud, hakkas ta nutma. Temal on päeva parim laud ja mina rikkuvat nüüd selle ära.

 Oli jah päeva parim kassalaud, aga nii palju ikka jääd ei saa tasuta tassida. Pealegi ei võtnud ma päeval seda tavalist jääd. Alati on teist nii palju madalhooajal üle, et sulab nii sama. Mitte, et jää nüüd tapvalt kallis oleks, aga praegu on iga dollar hinnas.
Poiss põrnitses mind tükk aega, enne kui maha rahunes ja olukorraga leppis.
 Üldse tahaks ma, et kui Reiko nüüd tõesti suudab viinavabana püsida, siis võiks ta juhtimise ikka uuesti enda peale võtta.
Mul on sellest kamandamisest täiesti kõrini. Räägi, palju räägid, järgmiseks päevaks on taas meelest läinud.
Iga jumala õhtu olen poistele meelde tuletanud, et kui rahvas enam rannas ei istu ja söö, siis õllesõpradele pole maitseaine, -kastmete korve vaja. Olge kenad, tooge ära. Veepiiril on nii pime, et ei näe, kui rannalapsed seal ketšupit ja äädikat näppavad.
 No ei saa nad seda pisiasja meeles pidada. Eile, siis kui konkreetselt mingi käratsev jõuk toolidel möllama hakkas, tuli Saihal see iseseisvalt meelde lõpuks ja korjati asjad ära.
No ma ei tea. Mille kuradi pärast peab neile kõike nii mitmeid kordi meelde tuletama. Peale vaadates meil nagu ikka arukad poisid, aga näe - mälus ikka väike lühis sees.
 Valgete poolt on sel madalhooajal trendiks kujunemas kõikvõimalikud mädanevad jalahaavandid.
Algul ei pööranud ma sellele tähelepanu, aga kui juba mitmes inimene minu poole pöördus küsimusega, et kuhu pöörduda oma jalahädadega, siis hakkasin paratamatult jälgima.
 Ma ei tea, kes neid hammustanud on, aga kõigil on sellised suured augud jalgadel ja näevad välja ikka kohutavad. Noh, eks muidugi see praegune turist siin on lohakas kah. Keegi hammustab, kratsitakse hammustus katki, mustus läheb sisse, ja ega ravida pole aega. Selle asemel juuakse ohtramalt õlut ja kõnnitakse edasi paljajalu. Magatakse ka muidugi seal, kus juhtub. Nii, et ega midagi pole imestada. Ainult, et kuidagi liiga palju, sel aastal!

MA TAHAN SIIT MINEMA - ja kohe!!!!!
Ma vihkan inimesi, kes on lõbusad!
 Ma vihkan inimesi, kellel on keegi, kellega kõike jagada!
Ma vihkan inimesi, kellel on võimalik käia väljas puhkamas1
Ma vihkan kohalike pidutsemist!
Ma vihkan valgeid troppe teisel pool letti tatti pritsimas!
Ma vihkan momendil absoluutselt kõike ja kõiki!
Sellist deprekat pole mul siin veel kordagi olnud ja kahjuks see läheb iga päevaga hullemaks!

 No ma ei tea, kas olen mina loll, või on seda riik , kus pean elama!
Kaks aastat tagasi kogunes Khamra pere 18-dal aprillil baari kuninga sünnipäeva pidama.
Mul on see kuupäev ülihästi meeles, sest just sel päeval jäi minu härra mulle kaamerate abil vahele oma khmeerist sõbrannaga.
Täna on aga hoopis kuupäevaks 14. mai, ja taas kogunes Khamra pere siia, et kuninga sünnipäeva tähistada.
No ma ei saa aru! Kas selle onkli sünnipäev on liikuv püha, nagu meil vastlapäev, või on ta nii tähtis, et sünnipäeva tähistatakse iga kuu, nagu mõni pere teeb oma tittedega.
Igas tahes on vahmiil liiva peal külili nagu hülged ja pidutsevad.
 Mul endal pole pidutsemiseks mingit tuju!
Mul on sellest Sihanoukvillest niimoodi kopp ees, et oksele ajab!
Iga kuradima hommik üks ja sama, iga paganama õhtu on sarnane eelmisega!
Vesi on kuskilt katki juba nädal, poisid pesta ei saa, käin igal hommikul Panhale meelde tuletamas, et remondi toru ära, aga ei - ikka homme teeme täna pole aega.
Äsjaostetud fan pidas rannas vastu vaid nädala - siis hakkas suitsema.
Õllejahutite tööiga on ilmselt kolm aastat. Nädal tagasi sai vahetatud Cambodia oma, eile hakkas Ankori oma s...haisu välja ajama ja läks vahetusse.
Rahvast praktiliselt pole, või kui on, siis sellised, et karju appi. Tuli eilegi mingi paarike hommikul. Luges järjest kõikide restode menüüsid ja meieni jõudes olid lõuad juba üsna ripakil rinna peal.
Nemad olla sõpradelt kuulnud, et siin maksvat õlleke 25 senti ja kõhu saab punni mereandidest dollariga. Ja nüüd on kõik nii kallis. Torisesid ja kauplesid. Saatsin nad ülejala tagasi omale maale, sööge seal nagu jaksate, pole mõtet siin vigiseda.
Jaksasite siia lennata, siis jaksake ka elada siin!
Oi pagan, kuidas mul on S I I B E R !!

 Cambodia kohe oskab ikka ja jälle üllatada!
Paar aastat tagasi kirjutasin sellisest vahvast netiteenuse pakkujast, nagu OnLine.
Tegelikult on nende  tookordsest internetipaigaldusest möödas juba kolm aastat, aga muutunud pole midagi!
Helistasin eile hommikul kompaniisse, et probleem selline - side sitt ja luure lonkab, see tähendab, et internet rannas praktiliselt olematu.
Oi-oi meil praegu nii kiire, tuleme päeva jooksul läbi, oli kiire vastus. Lasin igaks juhuks poistel khmeeri keeles seletada, mis viga. Ok nemad teevad kontorist restardi. Ei aidanud! Mina läksin kell kaks koju, nemad jäidki restartima.
Kell viis helistas mulle mingi sell, ning kurtis, et tema on nööd baaris, et wifi ühendust kontrollida, aga mind pole. Mis mõttes - mind pole? Kas ma olen  mingi kuradima ruuter, või modem, mille jaoks on minu kohalolek vajalik, pärisin!?, oi-oi, sorry, tuli vastuseks, me ikka ilma sinuta ei saa parandada viga. No ma siis tegin neile puust ette ja punaseks värvisin kah, et saab ikka küll.
Loomulikult ei tehtud midagi! Ja õhtuks polnud netist enam riismeidki. Pärimise peale ikka sama jutt, et sind polnud kohal, me ei saanud viga kõrvaldada ja homme me ei tööta ka. Igavesti tore!
Esmaspäeval lähen siis kohe hommikul ONLine kontorisse ja palun koos rikke kürvaldamisega ilmselt teha enda passis ka nimemuutus. Kaks päeva on aega otsustada, kas uus nimi saab olema Modem Ruuter, või Ruuter Modem.
 Tegelikult on mul momendil veel teinegi meister-mees baaris!
Ankori kraan hakkas paar päeva tagasi tilkuma. Täna jõudis siis meister kohale! Eks tal ole kauge tulla ka. Nüüd ta siis vahib seda tilkuvat kraani juba kümme minutit. Enne seda sai veel üllatuse - meil polegi baaris remontimiseks vajalikke tööriistu. Poiss pidi sõitma enda omadele kompaniisse järgi. No mida asja, sa lambaants tuled parandama, aga tööriistakott on kontoris. Ma lasin sellise laia naeru maha, et poisid arvasid, et ega see sell enam tagasi julge tulla - aga näe tuli ikka!
ja nüüd mediteerib kraaniga! Aga kraan vana loll tilgub edasi ja ei kuuletu :)
Õnneks olen ma siin - ta saab parandada! Ja vist on minu nimedevalik suurenenud, Õlle Punsu on ka tore nimi ju :)!

 Inimeste ja loomade-lindude käitumine on ikka suht sarnane!
Tulin selle peale taas täna, kui oma arantinga-papakoisid jälgisin.
Poisid kinkisid mulle need papakoid mõned kuud tagasi. Juhtumisi olid need mõlemad emased. Elasid teised sõbralikult koos kuu aega, siis viskas üks neist äkki vedru välja. Teine oli kurb ja sellepärast otsustasin talle uue sõbra võtta.
Seekord siis ikka poisi. Pika otsimise peale leidsingi noormeeslinnu.
Ja mida tegi papakoineiu?
Kahe päevaga oli ta poisi vaeseomaks peksnud, pikad tiivasuled ära tõmmanud ja mehike kükitas ainult puurinurgas. Toidukausi ligi sai ainult siis, kui ma puuri kõrval seisin, pesemine toimus ka vaid siis, kui ma neid veega pritsisin. Julgem poiss end liigutada, pani memm nii moodi üürgama, et kõrvalpuuri viirpapakoid võtsid ka valvelseisakusse.
ÜÜhesõnaga oli täielik koduvägivald. Poiss vajus iga päevaga aina rohkem kössi ja muutus taadimaks. Suled sorakil ja pilk õnnetu. Kaalusin teda juba viirude puuri ümber paigutada, aga siis juhtus eile ime. Lesbist (ilmselt) mutt sai miski nipiga puuriukse lahti ja pani kodust plehku. Ning kui nad muidu ei viitsi suurt tiibu sirutada, siis nööd lendas memm lausa randa puu otsa. Poiss höödis teist mitu tundi, aga tulutult. Kui ikka armastust pole siis ei ole ju mõtet tagasi tulla, arvas memm, ning läinud ta oligi.
 Hoolimata sellest, et poiss oli täiesti terrori all elanud, oli ta nii kurb ja muudkui häälitses kurvalt.
Õhtul puges puurinurka kössitama.
Tegin siis väljamineku, ning tõin talle täna uue tüdruksõbra.

Ja oh imet! Plika koristas kohe viie minutiga puurikodu ära, kammis poisi suled sirgeks ja söötis teisel ka kõhu oma noka vahelt täis. Mehike lõi lausa särama. ei ole enam tuhmi pilguga ja sitaste-sorgus sulgedega taati nurgas, nüüd on selline asjamees, et lase olla. Koos askeldatakse puuris ringi ja paigutatakse asju teise kohta. isegi jooginõu muudeti kiirelt basseiniks.
No näete siis, ei saa ka linnud koos elatud, kui ikka tõmmet pole. Pole mõtet punnitada, tuleb mõlemil lasta oma teed minna ja kõik saab korda!
 Mina ise ikka punnitan veel!
Reiko on taas Eestis, et oma probleemidele lahendus leida.
See on juba kolmas kord, ja tunnen, et see on ka kõik. Kui ka sellel korral tulemust pole, siis enam ei jaksa.
Pileti tagasi Eesti ostsin juba ära, aga eks elu näitab, kas jään Eesti päriselt, või tulen siia tagasi. Tegelikult mulle ju meeldib elada siin, kuid mitte nii, nagu olen senini pidanud elama.

Noh, kätte on jõudnud siis taaskord see aastaaeg, kui külastajateks on kõikvõimalikud sulelised-mardisandid!
 Ma tõesti ei saa nendest inimestest aru.
 Sa sõidad niigi odavale maale, võtad kolme peale kolme dollarilise toa, kus te ka kolmekesi ühes voodis magate. Ja siis kõnnid mööda randa, ning mangud, et tehke mulle kohe hommikul õllele allahindlust, sest üks dollar õlle eest on ju hirmkallis. Kurat! Keri oma Austraaliasse, või kuhu iganes ja mangu seal! Mine joo parem tallinna kesklinnas kolmeeurost õllelaga ja ära kigise siin leti taga.
 Ma tahaks tõesti teada, kus kohas sa mujal sööd kolme dollari eest mereande oma kõhukese pungil täis? Ok, tegelikult saab seda teha ainult aasias, ja ka enam mitte kõikjal.
No siis söö, aga ole vait ja ära ülbitse ja nõmetse!
Nagu saite aru, on taas madalhooaeg. Õigemini madalhooaeg jätkub veel sitemini, kui oli .
Vihmapilved käivad juba üle Sihanoukville, ning nii kuuma, ning niisket aprilli ma ei mäleta kolme eelneva aasta jooksul.

Vaat nüüd kukkusin bloggimissoonele!
Ja veendusin taas, et lollidemaa on ja jääb lollidemaaks, mis sest et ta mulle jätkuvalt meeldib.
Eile rääkis valgevenelannadest lesbipaar mulle toreda loo, kui ajuvaba võib olla asiaatide suhtumine.
Nad elavad paikselt Vietnamis, aga käivad Sihanoukvilles viisat pikendamas. Tulidki tüdrukud (vanust  neil 40 ja peale selle) taas Sivillesse. Oli parasjagu aastavahetuse pidude aeg ja viisaga läks pikemalt. Vaatasid siis meil ringi ja kui nädala pärast viisad käes, otsustasid ära sõita. Buss juhtus olema ilma wc-ta. Nii tehti iga tunni tagant peatusi, sest purjus venelaste seltskond nõudis kusele. Enne Phnomi olid mõlemad naised juba pidevast peatamistest ja teiste sõitjate lällutamisest nii väsinud, et jäid magama. Phnomis peatumise aja magasid nad rahulikult. Ja mitte keegi ei vaevunud ka neile ütlema, et teil on bussivahetus, tuleb maha minna. Kui siis lesbipaar hommikul silmad avas, oldi kenasti Seam Reapi jõutud.
Mis seal ikka, Seam Reap, siis Seam Reap. Naised võtsid asja rahulikult, käisid Ankor Watis jne.
Kuna rahad said otsa ja et varusid täiendada tuli ikkagi tagasi Vietnami minna. Ostsid siis taas bussipiletid, ning asusid teele. Arvestasid veel kenasti välja, et kaasasoleva 30 dollariga jõuab ilusti Natranki, kus ühel neil ema ees ootamas kodus. Nii, jõutigi seekord piirile ja passikontrollis tõmmati nad suure kisa saatel kohe kõrvale. Mis selgus! Lambapead olid Katja passi pannud Alesja viisa, ja Alesja passi Katja viisa. Selle peale annab ikka tulla. Piiripilud kädistasid nagu tulnukad "Galaxicas". Ikka, et käige nuud 120 dollarit välja, siis saate uued viisad. Naised nõitasid siis oma rahavarud ette, et pole kusagilt enam nõutud summat võtta. Kohale tormas ka miski kõrgem vietnamlane. Kaks tundi trampisid pilusilmad jalgu ja vehkisid kätega, rahvast täis buss ootas kannatlikult. Naised olid päris sokis, sest erilist ingliskeele valdamist piirikatel ka polnud. Lõpuks löödi käega, tehti tasuta uued õiged viisad ja naised said koju.
Nüüd tulid nad aga taas viisasid pikendama!
Läksid saatkonda, ning muidugi ütlesid, et kuulge, eelmisel korral te tegite sellise apsaka, mis meile piiril tublisti ebameeldivusi tekitas. Ja kuidas lambaantsud reageerisid! Ei mingit vabandust! Selle asemel oli terve personal pool tundi naeru lagistanud, et vvata kui vahvalt me passid ja viisad sassi ajasime! IMEDEMAA!

No eile jõudis siis meie kätte kord langeda immigratsioonipolitsei küüsi!
Oli "vahva", sest mitte keegi ei saa siiani aru, mis pabereid on veel peale tööloa vaja. Tundub, et trahvi tehakse lihtsalt kõigile ja igal juhul. Kui kaks päeva tagasi sai tuttav sakslane selle eest, et tal polnud tervisetõendit, siis Reiksilt ei küsitudki seda. Aga oma trahvi sai ka Reiks loomulikult kätte!
Mina olen igatahes kaks päeva olnud lennus. Üleüleeile, kui jama algas, siis sai sakslane kõiki tuttavaid hoiatada, et kel paberid korras pole, tõmmake uttu - mundris mehed asjatavad rannarajoonis. lendasin koju lausa momendiga. Reiks oli radikuliidiga kõveras ja baari tulla ei saanud. Redutasin siis õhtuni kodus. Pimeda saabudes meie politseinikud ei armasta ringi liikuda. Ei oldud siiski meil käidud.
Ja järgmisel, see siis üleeile, veendusin taas Buddha kohalolekust. Kui ma muidu olen ärkvel juba kell kaheksa hommikul, siis sel hommikul oli millegipärast selline unekas, et tõmbasin lõõska kümneni. No ei kuulnud kella, ega midagi. Siis tuierdasin veel Samuderasse kaupa tooma ja randa sain alles üheteistkümneks. Poisikonnad olid ka juhust kasutanud, ning alles ärkasid.
 Lõuna ajal tulid naabrid-venelased pärima, et kuidas mul läks. Ma ei saanud midagi algul aru, aga siis selgus, et mundrimehed olid varahommikul kattekilesid kraapinud ja tahtnud töölube kontrollida. Paraku polnud kelleltki kontrollida. Veronikal vedas ka, ta tuli siia, aga läks kõrvalbaari üüri maksma, ning nägi neid enne, kui nemad teda. Tõmbas loomulikult ka kohe koju peitu. Sergei istus meie pool ja tegi luuret.
Reiko tuli lõunaks siiski ise kohale, sest kaua ma ikka istun klientide poole peal leti taga ja mängin turisti. Ja ega me ei pääsenudki. Selle aja sees, mis mina olin koju läinud, ja Reiko veel tulemata, olid onklid tagasi tulnud. Stafile üeldi edasi, et olgu boss homme kell kümme hommikul platsis.
HA-hahaaaa! Reiks oli kenasti platsis, tegi baari lahti ja toimetas. Mina koristasin lõunani oma kodus. Keda ei tulnud - oli asjapulgad. Lõpuks pidin ikkagi baari tulema, sest kõht läks tühjaks, ning Samudera kaup oli ka vaja kohale toimetada.
Nii! Jõudsin kohale, sain kauba lahti pakitud, koeradsöödetud, ning vaevu jõudsin teisele poole letti Sergeiga juttu ajama, kui kaarnakari maandus. Ja, mis siis juhtus! Olime kogu aeg stafile pähe tampinud, et teie ei roni immigratsioonikatele juurde jutustama, kui ei küsita. Ja baaril on omanike vaid üks, ning teiste baaride omanikke ta ka ei tunne, ega tea. Nii kaua, kui Reiko pabereid välja otsis, läks Tsomrong otse loomulikult laua äärde lätutama. ja kui muidu ta raibe vastab iga asja peale, et ma ei tea, siis nüüd, kui küsiti, et kas ta kõrvalbaari omanikku teab, näitas ta otse Sergeile. Sergei pidi ta kohapeal maha lööma äärepealt. Tegelikult on baaripidaja seal küll hoopis tema naine, aga ikkagi. Ja loomulikult  lendas üks mehikestest kohe Sergeile peale, et mis ja kes ja kus. Sergei tegi end täiesti venelaseks, ei sõnagi englisit. Mina olin siis sõbralik ja tõlkisin, et ta pole omanik, aga puhkab siin ja istub tihtilugu kõrvalbaaris, sest talle meeldib seal. Ja pass on hotellis, kui tahavad, läheb toob kohe ära, passi kaasa tassida ei tohi, varastatakse ära ju jne jne. Õnneks olid pollarid tundmatud ja vist jäid uskuma. Minu käest isegi ei küsitud, et mis mutt mina olen.
Reiksile väänati trahv kaela ja taheti ka passi pandiks, et äkki ei masa ära. Reiks saatis nad seenele üeldes, et kuidas ma siis teie meelest raha pangast kätte saan, kui pass teie käes. Tükk aega tammusid mehikesed nõutult ringi, ja näitasid teiste passe, kes kõik olid seadusekuulekalt need loovutanud. Ei midagi minu mehe passi nad ei saanud. Lõpuks teatasid, et tulevad pool viis tagasi ja kui raha pole, siis on jaoskonda sõit. Reiks tõi raha, mina istusin taas rannatoolil ja võtsin turistipäikest, aga pollareid ei tulnud. Kurat mul oli juba päikesepiste, kui nad lõpuks kohale jõudsid. Ja siis tuli asja nael - Reiksile teatati, et kui tahad kviitungit trahvi eest, maksadtäissumma, kui ei siis ainult pool !!!!!
No mida asja? Tundub, et see asi on taas mingi suurem valgetelt rahapumpamise skeem!
Kuu lõpunianti Reikole aega, et tööluba muretseda. Siis ma ei teagi, mis saab, sest Reiks läheb maiks eesti. Ma pean siis vist ainult õhtuti baari nägu näitama.

 Vahepeal on palju vett merre voolanud, ning nn. kõrghooajast on saanud madalhooaeg. Vihma sajab juba igal öösel, õhk on rõvedalt niiske, rahvas on vahetunud. Lihtsalt  puhkajad on asendunud taas mardisantidega.
Oleme pidevas valvelolekus, sest immigratsioonipolitsei käib tegemas pistelisi reide, et kontrollida töö- aj elamisluba. Mul seda pole! Sest see maksab hunniku raha! Raha mul ka pole, sest polnud hooaega. Lihtsalt polnud turiste!
 Kõik on jube närvilised tänu sellele, ja iga pisemgi asi ajab s....keema.
 Taas  on hakanud mulle tunduma, et väljaminekute ja sissetulekutega on midagi korrast ära. Umbes nii, nagu novembris, kui Saiha ja Hong omale tegid. Nüüd tundub juba, et ka köögiplika ja turg on sellesse kaasatud. Eile, kui hakkasin selle üle arutlema, läks Saiha nii närvi, et viskas tooli puruks.
Juba see näitab, et asi pole puhas. Tabasin oma uurimisega vist hella kohta. kahjuks pole võimalik veel seda tõestada. Aga pole viga, siiamaale on kõik valed aja jooksul päevavalgele tulnud.
 Staffi on ka väheseks jäänud!
Sellest, mis juhtus Bizetiga, on mul tõsiselt kahju.
Bizet sattus kasiino küüsi.
Nüüdseks on selgunud, et see mängurihaigus pole tal esimest korda, mõned aastadtagasi olla tal sama asi olnud. Läheb mängima ja ei suuda end peatada. Mina ei saanud muidugi aru, mis Bizetiga lahti on. Hommikuti silmad punased ja väsinud. Pohmelli nagu pole ka. Ja pidevalt kadus kuhugi äkki tunnikeseks.
Nii, ja ühel õhtupoolikul oli taas kadunud. No võtsin seda rahulikult, sest viimasel ajal juhtus seda alatihti. Aga hommikul ka polnud teda platsis.
Mingil hetkel tunni-paari pärast avastas Hong (tema meil ainus raha koguja), et kõik ta säästud on toast läinud. ja sääste polnud vähe, ikka mingi paari tuhande dollari ringis. Ma tegelikult polegi siiamaale aru saanud, palju tal täpselt oli raha.
Mina kahtlustasin Tyd, kelle Reiko oli eelmisel õhtul taas koju saatnud, aga poisid hakkasid kohe seletama Bizetist. Hakkasime siis kaameraid vaatama - ja nii oligi. Bizet käis terve öö iga tunni tagant baaris poiste toas hiilides.  Oli selge kohe, kus teise mehikese rahad läksid. Seda enam, et siis said ka poisid suu lahti, ning hakkasid rääkima, et ta taas mängib. Kuradi lollakad! Ei saanud mind alguses kohe hoiatada. Loomulikult oli Bizeti telefon ka välja lülitatud.
Mina olin täiestu kindel, et seda poissi ei näe me enam kunagi!
Aga öösel - just siis kui olin kodus magama jäänud, helistas Hong ja palus kibekiirelt mind baari tagasi tulla.
Bizet oli välja ilmunud!
Istusime kolmekesi terve öö baaris ja rääkisime. Bizet sai ülihästi aru, mida ta on teinud ja ka tunnistas, et ta on samamoodi sõltlane, nagu reiks alkoholi suhtes. Hong oli muidugi maruvihane alguses. Ja õigusega oli, aga lõpuks sai temagi asjast aru, mis on tegelikult juhtunud. leidsime siis koos, et kuna meil pole Bizetile sellist summat kusagilt palgana võtta, tuleb tal minna kuhugi sellisesse kohta tööle, kus ta saaks tagasi hakata maksma. Valik langes saarele. Seal pole kasiinosid, äri läheb tunduvalt paremini kui mandril ja mandrile sõit ka stafil raskendatud. Nii ta mul siis nüüd ajutiselt "ravil" ongi.
 Ravile üritab  taaskord Eesti lennata ka Reiko.
Praegu on natuke see minek nagu teistmoodi. Vanemad muretsevad lennupileti ja viivad ka ravile. Enam ei saa ta nii palju vuffeldada ja neid lolliks teha.
Ja ta on ise huvitatud sellest, et abi saada. Ei aja sõrgu vastu, ega mõtle mingeid põhjusi välja, et siia jääda.
Vast saab tast veel asja. Ei taha ju eelnevaid kooseluaastaid lihtsalt minema visata.
Baari panime ka müüki! Hakkab see Cambodia kuidagi end ammendama. Või õigem oleks öelda, et mitte Cambodia, aga rand. Litsid ja käepaelamüüjad kutsuvad esile okserefleksi. Muusikat, mis õhtuti igas baaris kriiskab, ei kannata ma silmaotsaski enam.
 Mingi teleajakirjanik on tänasest meil liikvel ja tahab teha kohalike eestlastega kohalikust elust saateklippe. Ikka, et miks tulite ja kuidas elate jne, jne. Loodan, et rannabaar jääb tal kahe silma vahele. Tegelikult hakkas enamus minu siinsetest tuttavatest eestlastest protestides sumisema selle vastu - mis on see teiste asi, kuidas me elame. Tulgu proovigu ise ja siis kirjutagu :) ! Valel ajal tahab ta neid interviusid - rahvas pole meeleolus, sest hooaeg oli s...t!
 Ah jaa, veel stafist! Ty!
Kolme kuu jooksul suutis ta korra ise töö stoppida, ning siis end tagasi paluda, ja suutsime meie tema tööd kuuel korral stoppida teda taas tagasi võttes. Nüüdseks on ta jäädavalt kollektiivist lahkunud!
Viimane kord ületas kõik piirid.
Esiteks hakkas ta mulle hommikul kella viie paiku Hongi telefonilt helistama ja seosetut ingliskeelset mula ajama. Läksin jummala närvi, sest arvasin algul, et taas on baaris mingi jama.
Hommikul tüüle jõudes oli asi selge - mehikesed olid pidutsenud tugevalt.
Ok! Aga ülejäänud pidutsejad suutsid endale hargid alla ajada ja hakata laudu-toole tiira-taara  välja tarima hakata. See aga magas toas nagu karu talvel.
Käisin teda kolm korda äratamas. Tulemusteta! Kolmandal korral, kui toast välja sain, oli ta hüppega voodist väljas, lajatas ukse pauguga mu selja taga kinni, nii, et mul olid kannikad seljaga ühetasa, ning röögatas, et ole vait, ma tahan magada.
 Mis mõttes! Ma olin tagasi toas nagu keravälk, mehike sai voodist lae alla tõstetud ja lõplikult ärkvele raputatud!
Andsin "kõvamehele" aega viis minutit järele mõtlemiseks ja otsustamiseks, kas boss ja palgamaksja olen mina, või tema. Ja kui ikka uni nii magus on, siis saab kodus põõnata palju tahab. Ja sinna ta läkski!
Praegu aga selgus, et mul taas hommikul vedas! Immigratsioon, oli hommikul randa kamminud, aga mul oli täna selline unekas nagu Tyl. Magasin kogemata kella kümneni!

 Taaskord puhkasin ma üksi!
Reiko ema-isa ja onu lendasid meile külla! Reiko tervitas neid sellega, et lennujaama vastu ei jõudnud! Alkohol oli tähtsam, kui vanemad. Õnneks oli siiski nimeline takso vastus ja ka hotelliga aitasid kohalikud eestlased kibekiirelt.
Reiko puhus küll õhtul ehmatusest korra selgemaks ja sai vanemad vähemalt ära näha. Öösel baarist koju minnes tegin talle üllatusvisiidi ja võtsin ära peidetud alkoholi ning panin mehikese järgmise lõunani luku taha. tegi küll hommiku otsa imevigureid, et välja pääseda, aga vähemalt said vanemad peale lõunat kainu pojukese endale.
Püsis isegi kaine vabariigi aastapäeval. Eks muidugi ema valvas ta järele.
Ok, see selleks!
Sõitsime onu viimaseks puhkusenädalaks kõik koos Seam Reapi.
Oh kuidas ma ootasin seda puhkust koos valgete inimestega. Kujutasin ette, kui lõbus võib olla.
Bronnisin hotellid ja tegin Reiksi eest reisikondikava isegi valmis.
Ja mis siis toimus!?
Ilus näitemäng!
Vanemate nähes oli poeg viisakas ja asine. Minust hoiti võimalikult kaugemale. Mitte kordagi ei veaevutud küsima minu arvamust, või soovi. Vahepeal, kui läks meelest, et vanemad on kuuldeulatuses tuli ikka sekka salvavaid märkusi kah.
Mingil hetkel ühes poes sai mul siiber. Olin just jäänud kreeme vaatama, kui härra mulle selja tagant kähvas, et keri edasi, pole sulle midagi vaja. Vihastasin ja läksin ära poest. Ema tuli veel õiendama, et võiksin ikka kenasti käituda ja mitte Reiko peale pahandada. Võinuksin jah, aga vot ei saa kogu aeg kõike alla neelata.
Teine tore ja rõõmus moment oli teise päeva hommikusöögil. Kuna hotelli hommikusöök mulle esimesel päeval ei maitsenud, otsustasin, et lähen hommikul hoopis söögitänavale corissante sööma. Need on Seamis väga head. Ei kutsunud ma Reikot kaasa, ega midagi - ise tuli. Ja kui üritasin vestlust vöhegi arendada, siis sain taas nagu laksus. Pluss veel pärast ka, sest talle polevat saiad maitsenud ja oleks ikka pidanud teistega koos hommikul nuudleid sööma, Tema jäi minu pärast nälga! No mis ma oskasin öelda. eelmisel hommikul ei saanud ju mina kõhtu täis, aga see polnud ka teiste mure. Õnneks kimas kogu seltskond kivisid Ankor Wati imetlema. Seoses sellega, et mind juba eelmisel õhtul oli lauas üritatud maha teha, ei öelnud ma sõnakestki, kui seltskond end varemete vaatamiseks kõige palavamal ajal tuk-tukile sättis.  lihtsalt tean omast kogemusest, et õigem oleks minna varahommikul ja palaval ajal basseinis logeleda. Nemad tegid vastupidi, aga olgu pealegi. Mina lasin teha maniküüri ja tundsin end korraks ka inimesena.  Õhtupoole olid nagunii taas platsis salajased solvangud, kui keegi ei kuulnud. Kui mainisin, et vanemad oleksid valmis koos Reikoga Eesti lendama, et ta ravile saaks, siis vastusest oli aru saada, et seda ei juhtu. Ei ole see inimene huvitatud abist. ja oma silmakirjaliku käitumisega on ta vaid mõne päevaga taas vanemad ümber veenud. Temaga on kõik korras, ainult mina olen loll ja närvihaige!
Olen jah, mis teha! Elu alkohoolikuga on selliseks muutnud. Nägude tegemise asemel oleks keegigi võinud minult pärida, kuidas ma hakkama olen saanud ja kas jaksan veel? Ei! Selle asemel sain hoopis Reiko emalt riielda, et ei suuda end neile sobivalt ülal pidada.
Phnom Penhis läks asi käest ära, kui selgus, et broneeritud hotelli pole olemaski. Ainult seinad! Tänud Booking.comile!!! Edaspidigi bronnin kõik sealtkaudu. Mul oli hotelli valikul vaid üks soov, et oleks rõdu ja ma ei peaks suitsetamas käima wc-s, või kuskil nurga taga.
Kui selgus, et broneeritud hotelli ei eksisteeri, juhatasid tuk-tukimehed meid mingisse enda sõprade hotelli. Seal oli bassein, aga rõdusid polnud. Ja üldse oli see hotell kuidagi ebameeldiv. selline raske mööbliga ja ...... Kõndisin tagasi tuki peale ja ütlesin, et mina sellesse hotelli ei lähe. Kõik kribisid siis ka kohe sealt minema. Noh, tegin siis ettepaneku, et istume kuhugi kohvikusse maha ja mehed lähevad vaatavad ringi, et leida meelepärast hotelli. reiko hakkas aga karjuma, et mida ma pirtsutan, teised tahavad basseini ja olgu ma rahul. Ega see minu puhkus pole, leppigu ma sellega, mis teised tahavad, minu soov ei loe midagi. Lõpuks käratas, et keri minema, kui ei meeldi! Ja ma läksingi. Istusin kohvikus niikaua, kui mu pass mulle järele toodi (ilma ühegi vabanduseta) ja võtsin endale rõduga toa otse kohviku kõrvalt. Shoppasin kogu raha eest ja hoolimata sellest, et olin toa võtnud kaheks ööks, võtsin takso ja sõitsin Sivillesse tagasi. Ei helistatud mulle kordagi päeva jooksul, et vabandada ära ajamise eest, või küsida, kuidas ma end üksi tunnen. Ei ole siiamaale huvi tuntud, kus ma olen, või mis minust sai!
Aitäh oodatud puhkuse eest!
Selle puhkuse viljad valmivad ilmselt alles selleks päevaks, kui ema-isa lennukile astuvad. Siis ma alles kuulen, mis härra minust arvab! Ennustada on kerge, sest ei usu, et sõnavara eriti on uuenenud, eks lehmad ja muud elukad hakkavad taas igapäevatervitusteks.